Sissejuhatus
Sajandite pikkune meestemoe ajalugu koondab endasse nii kultuurrahvaste mähitud ja drapeeritud kehakatted kui priviligeeritud seisuste toretseva õukonnamoe, sisaldades ka tööstusrevolutsiooni käigus varasemast maskuliinsemaks muutunud rõivakooslusi. Tsiviilülikondade, mundrite ja teenistusvormide, eriti aga just esindusliku õhturiietuse väljakujunemisel on mänginud olulist rolli urbaniseerumisega kaasnenud muutused, reeglid ja ettekirjutused, aga ka klassikuuluvus ning kokkupuuted võõraste kultuuridega.
Rõivamood on elanud üle sõjad ja majanduskriisid, kunsti- ja muusikaringkondade mängulised katsetused ja klassikaliste lahenduste juurde tagasipöördumise. Olulisi muutusi võib täheldada nii materjalikasutuses kui klassikaliste rõivaesemete terminoloogias.
Mitmed endisaegsed nimetused (surcote, doublet, justaucorps jt) on käibelt sootuks kadunud või ajakohasemate terminitega asendunud. 20. sajandil leidub mõlema sugupoole rõivavalikus värvikirevaid tehismaterjale ning enneolematult julgete vormilahendustega rõivamudeleid, ometi moodustavad kaasaegse meesterõivaste tuumiku just 19. sajandi teisel poolel väljakujunenud ning naistemoe arengut tugevasti mõjutanud klassikalised rõivaesemed. Euroopa kultuuriuumis on tänini käibel kokkuleppelisi riietumis- ja käitumisjuhiseid sisaldav kogumik - rõivastumisetikett.
Valmistus/tootmine
Varasematel sajanditel valmistati rõivaid koduses majapidamises või individuaaltellimusena. Arenev tööstus suunas aga kaubandusvõrku üha enam valmisrõivaid. Teedrajavaks sai selle juures noor ja kiiresti arenev Ameerika. Just seal võeti esimesena kasutusele universaalne kehamõõtude ja suuruste süsteem. Juhtiva moesuuna dikteerisid siiski britid. Le style anglais mõõdupuuks on siiani kvaliteetsed materjalid ja laitmatu teostus.
Ajapikku on traditsioonilise rätsepatöö kõrvale ilmunud kaasaja nõuetele vastavad kõrgtehnoloogilised valmistusviisid. 21. sajandi rõivaste tööstuslik tootmine eeldab multifunktsionaalseid disaini- ja värvilahendusi ning innovatsiooniliste konstruktsioonide ja materjalide kasutust.
Rõivamood on elanud üle sõjad ja majanduskriisid, kunsti- ja muusikaringkondade mängulised katsetused ja klassikaliste lahenduste juurde tagasipöördumise. Olulisi muutusi võib täheldada nii materjalikasutuses kui klassikaliste rõivaesemete terminoloogias.
Mitmed endisaegsed nimetused (surcote, doublet, justaucorps jt) on käibelt sootuks kadunud või ajakohasemate terminitega asendunud. 20. sajandil leidub mõlema sugupoole rõivavalikus värvikirevaid tehismaterjale ning enneolematult julgete vormilahendustega rõivamudeleid, ometi moodustavad kaasaegse meesterõivaste tuumiku just 19. sajandi teisel poolel väljakujunenud ning naistemoe arengut tugevasti mõjutanud klassikalised rõivaesemed. Euroopa kultuuriuumis on tänini käibel kokkuleppelisi riietumis- ja käitumisjuhiseid sisaldav kogumik - rõivastumisetikett.
Valmistus/tootmine
Varasematel sajanditel valmistati rõivaid koduses majapidamises või individuaaltellimusena. Arenev tööstus suunas aga kaubandusvõrku üha enam valmisrõivaid. Teedrajavaks sai selle juures noor ja kiiresti arenev Ameerika. Just seal võeti esimesena kasutusele universaalne kehamõõtude ja suuruste süsteem. Juhtiva moesuuna dikteerisid siiski britid. Le style anglais mõõdupuuks on siiani kvaliteetsed materjalid ja laitmatu teostus.
Ajapikku on traditsioonilise rätsepatöö kõrvale ilmunud kaasaja nõuetele vastavad kõrgtehnoloogilised valmistusviisid. 21. sajandi rõivaste tööstuslik tootmine eeldab multifunktsionaalseid disaini- ja värvilahendusi ning innovatsiooniliste konstruktsioonide ja materjalide kasutust.